Nähtamatud ja kõikehõlmavad algoritmid Google Mapsi ja StreetView taga

 Inimkond on kaardilugemise ja navigatsioonitehnika arenguteel jõudnud lühikese ajaga kaugele. Ajast 1990. aastatel, mil meie autode kindalaekaid täitsid paberkaardid ja põrandaid katsid väljaprindid Mapquestist, oleme jõudnud selleni, et kuuletume vastuvaidlematult Sirile või tema nimetule kolleegile Google’is.

Kaardid nende elektrooniliste häälte taga on tulvil palju määratumaid andmehulki kui suurem osa inimestest aimab. Hiljutisel külaskäigul California osariiki Mountain View’sse õnnestus veebiajakirja Wired reporteril Greg Milleril heita pilk sellele, kuidas Google Mapsi töörühm nimega Ground Truth peene käsitööga algoritme kombineerides kaarte koostab ja täpsustab.


Projekt Ground Truth käivitati juba 2008. aastal, kuid avalikult hakati sellest rääkima alles paar aastat tagasi. Nüüdseks on projekti hõlmatud juba 51 riiki ning algoritmid teevad ära üha suurema osa satelliit- ja aerofotodelt ning rakenduse Street View ülesvõtetelt kogutud andmete väljasõelumise tööst.

Sihtkohas avanevate vaadete rakendust Street View esitleti 2007. aastal, eesmärgiga parendada Google Mapsi kasutuskogemust, märkis Google Mapsi asepresident Brian McClendon. “Peagi taipasime, et üks paremaid viise kaartide koostamiseks on rakendada fotosid maailma tänavatest ja viia neisse jooksvalt sisse korrektuure,” selgitas McClendon.

Raalnägemise ja raalõppe valdkondade meetodite toel õpivad algoritmid eristama märke nagu teepinnale värvitud tänavanumbrid, äride ja muude huvipakkuvate kohtade nimed, kiiruspiirangud ja liiklusmärgid.

Pööramispiirangud — sildid, mis juhatavad, millistesse suundadesse antud ristmikult pöörata saab — on navigeerimisel üliolulised, kuid algoritmidega raskemini tabatavad. Mõnikord on lubatud pööramissuundadele viitavad nooled värvitud teepinnale, mõnikord riputatud tee kohale; need võivad olla mitut eri värvi ja mitmesuguste mõõtmetega.

Ka tänavasildid on tähtsad. Juhid saavad rakenduse sõnalisi juhatusi jälgida paremini, kui need nähtava vaatepildiga kokku klapivad, kuid mõnikord võib tänava nimesildi kirjapilt või sellel kasutatud lühendi kuju muutuda. “Siltidele kirjutatu kokkusobitamine on tegelikult keeruline ja oluline probleem,” märkis McClendon.

Teised algoritmid tuletavad hoonete ehitusaluseid pindu ja kõrguseid satelliit- ja aerofotode põhjal. Suurem osa USA-s eksisteerivaid hooneid on nüüdseks kantud Google Mapsi. Tuntud vaatamisväärsustest nagu Seattle’i vaatlustorn Space Needle on raalnägemise tehnikud konstrueerinud üksikasjalised ruumilised mudelid.

Google on väitnud, et kõrge eraldusteravusega satelliitfotosid pakkuva ettevõtte Skybox hiljutise ülesostmise esialgne eesmärk oli parendada kaartide kvaliteeti.

Päris kõike ei võimalda aga satelliidid ja algoritmidki. Google’i palgal on väikese sõjaväe jagu — nad keelduvad ütlemast, kui palju täpselt — inimtöötajaid, kes kaarte Google’i väljatöötatud kaardiredaktsiooni-programmi Atlas abil käsitsi kontrollivad ja korrigeerivad.

Lisaks Atlase-operaatoritele saavad ka lihtkodanikud Google’ile kartograafilist abi pakkuda 2011. aastal käivitunud ja nüüdseks rohkem kui 220 riiki hõlmava programmi MapMaker vahendusel.

(Delfi)